PS. Felix. Ma tean, et sa leiad selle kunagi. Esiteks, need on mu esimesed emotsioonid ja ma ei kontrolli seda, mida ma kirjutan. Lihtsalt, käi perse. Sa oled nii jobu. Idikas. Ma ausõna arvasin, et sa oled tore inimene. Normaalne. Tõsiselt. No kurat, SINA OLID SEE, KES SEDA SITTA ALUSTAS, mitte mina. Ja siis muidugi, jaa, sul on südametunnistus. Ise ka usud, mida sa räägid? Tead, sul VÕIBOLLA on see kuskil sügaval ajusopis olemas. Ma küll kahtlen selles aga siiski. Suvel sul seda ilmselgelt polnud, aga võibolla on asi selles, et mina olen olemas ainult sel ajal kui sul oma eidega mingi mure on. Alati, kui mõni mure on, siis on kohe, et oi laura, sa oled tore jne. Ja muidugi, ka see fakt, kui Liis kuskil litsi mängib siis on ka, oioi. Sa vaata ennast. Sina oled siin see, kes rohkem ringi tõmbab. Ja ma TEAN, et sa lihtsalt ignod mind praegu. Ja ütled mulle, et sa ei taha Liisile haiget teha? Wtf. Jaaa, see on ju draama, kui Liis nurga taha enekat teeb eksole, aga mina, a no see on jumala savi. Kurat. Ma olen nagu mingi idikas, et ma arvasin, et sul võibolla natukenegi mingit hoolivust on. Niiet fuck you. Ja see, et ma soovisin sulle msnis ilusat elu, ei tähenda, et ma sulle head soovin. Ma loodan lihtsalt, et sa lähed oma eidest lahku suure draamaga ja nutad kuskil nurga taga, nagu mina, sest sa faking tead väga hästi, et mul oli mingi fallinlove. Ära tule ütlema, et sa unustasid ära. Ja FUCK OFF, KUI SUL TEMAGA PROBLEEMID TEKIVAD JA SA MINU ÕLALE NUTMA TULED. Lihtsalt.. Käi perse.
*Lisaks. Loe see tekst hoolega läbi. Ma tegelikult ei tahtnud sind sõimata, aga need olid mu esimesed emotsioonid. Sa lihtsalt vihastasid mind "natuke". Ja ma ei vihka sind, kuigi sooviks. Ma ei soovi sulle nii palju halba, usu mind. Ja suvi.. Suve parimad õhtud olidki need, kui ma sinuga seal rannas istusin. Aeg läks alati nii kiiresti, kurb oli, kui pidid minema. Mul oli kogu aeg selline tunne, et ma karjuks üle terve ranna, et ei lähe sa kuskile..
Ma mäletan seda esimest korda, kui me sinuga seal istusime ja ma sind blokkisin. Naljakas, et ma sellega üldse hakkama sain.. Ma veel ütlesin, et see on selle pärast, et "muidu hakkad meeldima." Hehe.. Nüüd peaks vist tunnistama, et ma valetasin. Tähendab, mitte täielikult. Ma ei tahtnud, et sa mulle rohkem meeldima hakkaksid. Ma tõesti ei tea, kas sa siis ei saanudki reaalselt aru, aga nojah.
Usu mind, et kui ma koju läksin, siis ma kahetsesin seda, et ma sind blokkisin. Ja kui sa mulle siis mingi .. esmaspäeval? sõnumi saatsid, et võiks millalgi uuesti randa minna, siis ma enamvähem andsin vaimustusest otsad. See teine kord oli üks parimaid kordi seal sinuga. Ja kolmas. Ma ei teagi, mitu korda me täpselt kokku saime suvel.. 4?
Ja ma mäletan nii hästi seda, kuidas sa rääkisid, et sa jätad oma naise maha ja ma millegipärast ütlesin, et ei, ära jäta.. Kas see oleks midagi muutnud, kui ma oleks öelnud, et jah, jäta? Ja kui sa ütlesid mulle, et hakkame käima.. Ma isegi ei tea, kas sa mäletad üldse seda. Alkohol... Aga ma mäletan väga hästi, et ma oleksin niiniiväga tahtnud sulle öelda, et okei.. Aga ma ütlesin ei, sest ma teadsin, et sul on alkohol veres, ajad segast ja et sa ei jätaks Liisi maha. Ma veel ütlesin ka sulle seda, ja sa jäid lihtsalt vait, niiet ilmselt oli mul õigus.
Ja ma kahetsen. Kahetsen seda, et olen sulle ära öelnud. Ma ei teagi, miks ma seda tegin. Kui mul oleks võimalus, siis ma kohe võtaks ja kasutaks. Ausalt.
Igatahes, ma tean, et viimane kord oli pähh. Mulle meeldis seal sinuga olla, jah, ma isegi ei hooli sellest kergest porrist.. Ma teeksin seda mingi 124 korda uuesti. Kuid meil tekkis see südametunnistusevaidlus ja kui sa minema läksid ja mind kallistasid.. Ma teadsin kuskil oma ajusoppides, et see on viimane kord sind näha ja oleks sul seal kaelas veel 4 tundi elanud, aga sa lasid nii kiiresti lahti.. Ma ei tea, kas see oli kiiresti sinujaoks, aga minujaoks oli see seda kohe kindlasti. Ja mäletan veel seda, kuidas sa mulle seal seistes ütlesid, et sa oled mitu korda mõelnud mulle blokki peale panna.. Ma tean, et ma ütlesin sulle, et ma ka, ja ma mõtlesin seda tõsiselt, aga sinu suust kuulduna.. It hurt like hell.
Hullem oli aga see, kui sa ütlesid, et sa oled neid kordi kahetsenud. Mul oli sel hetkel selline tunne et ma hakkan sealsamas nutma.
Peale seda oli kõik nii teistmoodi... Me ei rääkinud nii, nagu varem, ja kui ma sinuga rääkisin, siis jätsid sa pidevalt sellise mulje, nagu ma segaks sind. Üleliigne osa sinu elust ehk?
Ja ma mäletan, kui sa mingi hetk jumala lampi küsisid, et kas ma armastan sind. Ma mõtlesin, et mida.. Ja ma ei armasta sind, see on kindel. Aga see küsimus ehmatas. Ma ütlesin, et mul on ainult natuke tundeid.. Sa ütlesid "lahe". Ei jah, tore, kui sa arvad, et see on lihtsalt lahe..
Siis tuli august. See oli veel "Vabaduse laulu" päeval, kui sa mulle smsi saatsid, et oled Liisiga Türisalu pangal.. Ma jõudsin juba egolaksu saada, et nii nunnu, et olid temaga ja siis tulin mina sulle ajudesse (sest seda teed sina kogu aeg), aga järgmine päev sa ütlesid, et sa saatsid lihtsalt smsi valele inimesele... Kurb.
Septembris tekkis sul mingi draama temaga. Siis olin ma jälle olemas, eksole. Usu mind, et mul oli sust kahju. Ma ei tahtnud lugeda seda, kuidas sa kuskil nurga taga masetsed. Aga kui ma avastasin, et oi, paus on läbi, siis olin mina see, kes masetses. Või tähendab, ma ei oska öelda.. See oli nii imelik emotsioon. Igatahes oli see väga ebameeldiv.. Jah, sorri, mulle ei meeldi su naine absoluutselt (see on veel hästi öeldud) ja ma nii väga tahaks, et sa ta maha jätaks. No shit, kui õnnelik ma oleks kui saaksin tema asemel olla. Aga ma ei oska olla sinujaoks selline ideaalsus nagu tema. Kui ma oskaks, ma oleks. Veel rohkemgi kui ideaalne. Ma nii väga tahaks. Võibolla on asi selles, et ta on blond ja toredam kui mina... Või teeb ta neid asju, mida mina ei teeks.. Ma ei tea. Ma ei tahagi teada. Ma oskan ainult niipalju öelda, et need korrad, kui ta on pausi tahtnud, olen ma teda psühhopaadiks pidanud, sest mina ei tahaks seda kunagi.
Ja siis praegune aeg. See sms.. Jah, ma juba ütlesin, et ma nutsin oma silmad peast välja. Ma teadsin seda küll juba kolmapäeval, et sa muudad meelt, aga midagi sellist poleks ma osanud oodata. See oli sinust armas, et sa ütlesid, et sa ei tahtnud mulle haiget teha, kuid siiski..
Sa ütlesid, et sa mõtled veel, kas sa suudad edasi suhelda.. Kaua sa mõtled? Ma ei oota igavesti. Ma tahaksin sulle saata sõnumi, küsida, et kas oled mõelnud, aga ma kardan, et sa ütled, et sa ei suuda. Ja kui sa suudaksid.. Ma oleks nii õnnelik. Ma tean, et see kõik poleks enam endine, kuid siiski. Ma tahaks selle kõik endiseks teha. Ma ei oska.
Ja veel. Et sa teaksid. Ma ütlen harva, mida ma tegelikult mõtlen. Sa peaks õnnelik olema, et ma seda hetkel tegin. Selline tekst.. Põhimõtteliselt on see hetkel lihtsalt mu eneseuhkuse tapmine, aga ma tahan, et sa teaksid. Ma olen seda nii kaua varjanud, et ma arvan, et on parem, kui sa tead. Vähemalt on asjad selged.
Ma väga loodan, et sa lugesid selle läbi mõttega, mitte nii, et lihtsalt libistad silmadega üle ja kõik. Et sa mõtled või midagi, ei jää täiesti emotsioonituks.
/02.10.11
No comments:
Post a Comment